Alates 2015. aasta suvest on Eesti Esitajate Liidu juhatuses üks uus liige: rokimees Tanel Padar. Oma tegemistest Eesti Esitajate Liidus ja autoriõigustest üldisemalt oli Tanel lahkesti nõus ka EELi liikmetega jagama.
Kas mäletad, milline oli sinu esimene kokkupuude EELiga?
Mäletan, et see oli üks suurem telesaade 2000. aastal, kus Uno Loop tõi ankeedid ja nii sai need täidetud ja allkirjastatud. See oli suurem üritus, sest samal päeval astusid liikmeks ka paljud teised nagu Anne Veski, Silvi Vrait jne. Siis läks mööda aastaid, ilma et ma oleks EELi liikmelisusele mõelnud. No kui välja arvata need hetked, kui raha kontole kanti.
Mingil hetkel hakkasin märkama, et regulaarselt, neli korda aastas, saabusid meilid loomestipendiumide taotlusvoorude kohta. Olime bändiga just arutanud, et pole viis aastat albumit välja andnud, kuid kontsertperioodil kitarri kätte võtta ja laule kirjutada, see mulle ei istu. Niisiis otsustasime kasutada juhust ja taotleda samuti loometoetust, peaasjalikult selleks, et võtta korraks aeg maha ja keskenduda uute lugude kirjutamisele ja salvestamisele. See oli veidi rohkem kui aasta eest.
Kuigi alguses tundus taotlust keeruline täita ja pidin vist 4-5 korda ümber kirjutama, siis nüüd siin süsteemis sees olles mõtlen, et miks küll nii vähesed heas sõiduvees muusikud loometoetust taotlevad. On see ju väga kasulik: saad võtta aja maha ja keskenduda loomisele. Võib-olla kardetakse, et kui oled avalikkuse silmis edukas, siis ei sobi toetust küsida.
Praeguseks olengi juba asjades nii tõsiselt sees, aitan nii vabakutselise loovisiku loometoetuse taotlusi ja stipendiumitaotlusi läbi vaadata ja saata tagasi need, kus on näha, et hämatakse.
Aga ikkagi, kui sulle tehti ettepanek liituda EELi juhatusega, siis kas alguses ära ei ehmatanud?
Eks alguses korraks jahmatas ikka. Aga mõtlesin sellele, et seda tööd tehes saan aidata kaasa enda kui autori ja laulva muusiku pensionifondi kindlustamisele. Ja muidugi on siinne töö võimaldanud mul hoida silma peal noorema generatsiooni muusikutel, kelle tegemisi enne piisavalt jälgida ei jõudnud. Seega on see ka hariv minu enda jaoks.
Kas oli tööle asudes ka mida üllatavat?
Märkasin, et siin töötas palju vähem inimesi kui olin arvanud. Ja meeldivalt üllatas, et leidsin eest väikese ja väga tööka kollektiivi. Millegipärast olin enne ette kujutanud, et Esitajate Liidul on koosolekuteks renditud ruumid glamuurses pilvelõhkujas. Reaalsuses elatakse aga väga tagasihoidlikult ja loetakse raha väga hoolikalt.
Sinu roll ja missioon Esitajate Liidus?
Selge on see, et niisama ma istumas ei käi. Kui vaja, lõhun kasvõi kohviaparaadi ära, aga niisama ei käi! Tegelikult muidugi on tööks muusikute esindamine. Selle hulka kuulub seadusloomes osalemine, kus saadame pidevalt oma seisukohti kirjadega. Need vajavad põhjalikku läbilugemist, kaasamõtlemist. Praktilise poole pealt toimuvad meil regulaarselt, korra kuus, juhatuse koosolekud, kus on teemasid seinast seina. Isegi juhul, kui mingi teema on minu jaoks uudne, on koosoleku materjalid tegevjuhi poolt piisava põhjalikkuse-ga ette valmistatud, et saada terviklik ülevaade ja osaleda aruteludes ning otsuste langetamisel.
Jooksvalt toimub vabakutseliste loovisikute loometoetuste taotluste läbivaatamine, nende puhul teen ka taustauuringut. Et olla kindel, et raha läheks õigesse kohta, mitte neile, kes üritavad toetust loometegevuse asemel niisama lisasissetulekuna tasku pista.
Korra kvartalis vaatame läbi stipendiumitaotlused ja see on päris mahukas töö, sest taotluste maht on üsna suur ning arutelud pikad.
Mida arvad neist pillimeestest, kes avalikkuses autoriõiguse valdkonnas tegutsevaid organisatsioone eriti kiitma ei kipu?
Ma arvan, et iga muusik, kes on oma lood registreerinud ja kelle lugusid mängitakse raadiotes vähemalt niipalju, et ta oma minimaalse 10 eurot välja teenib, ei saa olla kollektiivse esindamise organisatsioonide vastu. Kui aga sind ei mängita, siis on võib-olla ka ükskõik. Ja mis oleks siis alternatiiv muusikule? Käia ise igas väiksemas kohas oma lugude eest raha kogumas?
Kas meie ühiskond on ausaks autori-tasude kogumiseks üldse valmis?
Eks me oleme selle arusaamisega alles poolel teel. Tundub, et meil on veel kolhoosiajast jäänud arusaam, et karbikese naeltega võiks ikka pihta panna ja selle oma garaažiriiulile sobitada. Eks selles on nii üleolevat suhtumist kui lihtsalt teadmatust.
Hea näide on, et pea igas ööklubis käivad bändid mängimas, aga repertuaari lehte, kus kirjas, kelle teoseid mängiti, ei täideta. Oma raha saadakse kätte, aga need autorid, kelle teoseid kasutati, jäävad ilma.
Ma soovitaks küll muusikutel oma raha osas rohkem huvi üles näidata, käia kasvõi Esitajate Liidu üldkoosolekutel. Ainult nii saame üksteise huve kõige paremini kaitsta. Kui rääkida meie pillimeeste passiivsest tulust, mida kogutakse raadiojaamade playlistide alusel, siis on selge, et muusika eksport annaks sellele tublisti hoogu juurde.
Kuidas on läinud The Sunil ekspordis?
Selleks, et sind mujal mängitaks, pead olema kogu aeg ise kohal ja endast märku andma. Turgudele laienemine käib riik riigi kaupa ja kohapeal on vaja inimest, kes igapäevaselt tegeleks. Failide ja pressiteadete laialisaatmine ei anna midagi. Me proovisime Soomes seda kuni rahakott ja omad vahendid said otsa. Ja nii suurt usku, et kõik maha müüa selle nimel, ka polnud.
Kokkuvõttes: kas võid täna süsteemi seest poolt nähes kätt südamele pannes kõigile muusikutele kinnitada, et nende esindusorganisatsioonides seistakse nende eest 100%?
Jah, võin. Esitajate Liidu osas saan seda väita täie kindlusega.