2016. aasta lõpus asus Kultuuriministeeriumi muusikanõunikuna tööle Madli-Liis Parts. Et amet on Eesti muusikaelus olulise tähtsusega, püüdsime Madlilt üht-teist välja pinnida.

Sinu töökohustused?
Viin läbi muusikavaldkonna kolme toetusvooru ning korraldan sellega seotud dokumentatsiooni. Osalen valdkonnaga seotud võtmetegevustes ja suuremate uute algatuste aruteludes, kuulun mitme organisatsiooni loomenõukogusse ning viin kokku inimesi nii Eesti-siseselt kui ka rahvus-vaheliselt. Pean väga oluliseks olla kursis üle Eesti toimuvaga, samuti aktiivses kontaktis valdkonna esindajatega teistest riikidest.
Loomulikuks osaks minu tööst on infovahetus valdkonna organisatsioonide ja ministeeriumi vahel, mis tagab, et mõlemapidiselt on olemas värske ja usaldusväärne teave. Tähtis on vaadata pikemalt ette ja otsuste puhul mõelda, kuidas need mõjutavad muusika valdkonna tulevikku. See, mis võib praegu tunduda võõras, võib muusikutele ja organisatsioonidele tagada tulevikus paremaid töötingimusi, lisarahastust ja uusi koostööväljavaateid. Sama ka vastupidiselt, kuigi mõni toimemehhanism tundub konservatiivne, võib see samas olla hädavajalik jätkusuutlikkuse, professionaalsuse ja kvaliteedi seisukohast.

Eesti muusikaekspordi projektid, millesse usud?
Oluline on eristada ekspordi suund ja rahvusvahelistumise suund, sest iga välismaal Eesti muusikaga seotud tegevus ei tähenda automaatselt eksporti. Sõna „eksport“ kasutatakse meil vahest isegi liiga julgelt. Rõõmustab, et oluliselt on muutunud aktiivsemaks rahvusvahelistumise alased tegevused, mis on suur samm ekspordi poole. Žanrite ja tegevussuundade lõikes jõutakse rahvusvahelistumise ja ekspordini erinevatel viisidel ning ka erineva ajakuluga, universaalset valemit ei ole.
Meil on maailmahaardega heliloojaid, kelle tegevusi võiks käsitleda kui eksporti, kuid nad ise kindlasti ei mõtle sellele nii, nad lihtsalt kirjutavad muusikat, mis kõnetab tipp-professionaalseid kollektiive ja kuulajaid üle maailma ja see tagab neile väärika sissetuleku. Koosseisudest säravad rahvusvaheliselt teiste seas Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Vox Clamantis. Eesti heliloojate teoste noodimüük kasvab rahulikult ja kindlalt. Pille Lille Muusikute Fond teeb rahvusvahelisel suunal väga tänuväärset tööd. Maarja Nuut on leidnud endale väga usaldusväärse rahvusvahelise tiimi.
Kui vaadata jazzi, siis Kristjan Randalu, Jaak Sooäär ja Tanel Ruben on igati rahvusvahelise haardega muusikud, kelle tegevus vastab tõenäoliselt ekspordi kriteeriumitele, kuid oma igapäevatööd tehes ei pruugi nad sellele teadlikult mõelda. Äsja viibisin Music Estonia ja Eesti Jazzliiduga maailma suurimal jazzimessil jazzahead! Bremenis, kus saime kinnitust, et meie jazzmuusikuid hinnatakse Euroopas väga kõrgelt ja meiega soovitakse koostööd teha võtmeorganisatsioonide tasandil.
Tänu Music Estonia „Volüümi“ programmile on mitu muusikut leidnud endale pühendunud välismentorid. See avab uksi, et kunagi tõepoolest ekspordini jõuda.
Erakordne rahvusvaheliste uste avaja on Tallinn Music Week oma eriilmeliste tegevustega. Palju projekte ja suundi jäi nimetamata, sest meie muusikud ja muusikaettevõtjad on rahvusvaheliselt üliaktiivsed. Soovin kõigile jäärapäist vastupidamist ja usaldusväärseid rahvusvahelisi partnereid!

Puudujäägid artistidel, kellel oleks ekspordipotentsiaali?
Ehkki muusikaeksport ei ole midagi uut, on seda teemat süsteemsemalt teadvustama hakatud alles viimastel aastatel ja seetõttu tuleks pigem rääkida tegevussuundadest, mida on oluline arendada. Enne aga tuleks kaardistada hetkeolukord ja sõnastada üldised eesmärgid. Siingi vajavad eri žanrid erinevat lähenemist sõltuvalt maailmas hetkel toimivatest tavadest. Ka spetsialistide-mentorite Eestisse kutsumine, Eestis toimuvad rahvusvahelised residentuurid  või loomelaagrid kuuluvad ekspordivõimekuse kasvatamise arsenali. Oluline on järjepidev töö talendiga, tugistruktuuride loomine mänedžmendist digilahendusteni, kui nimetada üksikuid töölõike.
Näiteks klassikalise interpreedi üheks olulisemaks hüppelauaks on rahvusvahelised konkursid, heliloojatele aga muuhulgas rahvusvahelise rostrumi või ISCM-i (International Society of Contemporary Music) World Music Days laadsed sündmused. Samas paljude žanrite esindajatel on eelpool nimetatuga keeruline suhestuda, sest nende valdkonnas pole taolised ettevõtmised tavaks. See on vaid üks lähenemisvõimalus. Kõik sõltub eesmärgist. Kas on soov jõuda maailma mainekatesse kontserdisaalidesse või staadionihaardega publikuni? Olla üks tunnustatumaid Arvo Pärdi loomingu esitajaid või töötada välja digilahendus, mida sooviksid kasutada muusikahiiud üle maailma. Või hoopis kirjutada lugusid, mis jõuavad maailma popstaaride püsirepertuaari. Ideedel pole piire!
Sellega on otseselt seotud ka hariduse mitmekülgsus ja kvaliteet, mis tagaks talendile rahvusvahelise konkurentsivõime.
Eestis tuleb kindlasti panustada valdkondlike tugistruktuuride tugevdamisele ja ehitamisele, enesetäiendusvõimaluste loomisele näiteks agentidele-mänedžeridele. Vältimatu on digimaailma ja tehnoloogiate tundmaõppimine ja enda kasuks tööle panemine. Üle ega ümber ei saa kommunikatsioonialastest teadmistest ja sotsiaalse kapitali teadlikust kasvatamisest. Kuna keskkond jääb kiiresse muutumisse, on vaja süsteemidesse sisse arvestada paindlikkus ja kohanemisvõime.
Lisaks midagi väga inimlikku, mis on minu jaoks kõige algus – oskus mõelda ette, valmisolek kohaneda, analüüsida ja planeerida, julgus vaadata end ka kõrvalt. On vaja nii visiooni kui ka strateegiat ja väga häid elluviijaid. Peame olema valmis tegema palju tööd ja olema kannatlikud. Seda rõhutas jazzahead!’i messil ka eesti muusikute mentor Martell Ollerenshaw, Londoni jazzifestivali üks juhte.

Sinu isiklikud eesmärgid antud ametikohal: mida tahad kindlasti ära teha?
Minu isiklikud eesmärgid lähtuvad kultuuripoliitika põhialuste dokumendis „Kultuur 2020“ kirjeldatust. Oluline on meeles pidada, et ministeeriumi tasandil ei sünni otsused üleöö. Dialoog ja usaldus on võtmetähtsusega. „Antagu-tehtagu“ mentaliteet on asendunud koostöö ja partnerlusega. Pean väga oluliseks, et kõrgel tasemel muusika oleks kättesaadav üle Eesti, et iga kontserdi- ja festivali-korraldaja mõtleks, kuidas kaasata (noort) publikut, kes on eelarvamusteta valmis kuulama väga erinevat muusikat.
Püüan maksimaalselt kasutada aastate jooksul kogunenud kontakte ja võimalusi, et nendest saaksid kasu eesti muusikud ja korraldajad. Vahel sünnib õigete inimeste kokkuviimisest märkimisväärne tulu. Kuna raha muusika sektorisse lähiaastatel hüppeliselt kindlasti ei lisandu, on oluline leida koostöömudelid, mis motiveeriksid erasektorit kultuuri panustama senisest enam. Häid näiteid on täna siingi. Loodan, et meie muusikaelu korraldajad jõuavad erinevatesse Euroopa projektidesse, mis toovad meile kaudseltki raha juurde, annavad uusi loomingulisi võimalusi, väärt kogemusi ja kontakte. Meie tegijate võimekus on suurem kui me ehk ise usume.

Sinu isiklik suhe muusikasse: mida ja kuidas enim kuulad?
Eelistan elavat muusikat, ehkki plaadiriiulitel pole ühtegi plaati, mis oleks ununenud kilesse. Digimaailm toob koju muusika, milleni muidu ei jõuaks: vaatan-kuulan ooperi- ja kontserdiülekandeid. Meie Klassikaraadio, eriti nende kontserdiülekanded ja -salvestused on väärt kaaslaseks, nagu ka mõned USA veebiraadiod, eriti WQXR-i programmid, mis miksivad osavalt eri ajastute ja žanrite muusikat, pakkudes lisaks väga häid intervjuusid.
Olen alati olnud usin kontserdil käija nii Tallinnas kui ka jõudumööda mujal Eestis. Kui vähegi võimalik, püüan välissõitudel jõuda ooperisse, kontserdimajja või jazziklubisse.
Hindan muusikas fokusseeritust, professionaalsust, ausust ja kvaliteeti. Püüan jälgida meie muusikute tegemisi mujal. Ootan Berliinis esietenduvat „Boris Godunovi“, kus nimiosas debüteerib oma sünnipäeval Ain Anger; samavõrra ka Joujouka festivali, kus Maroko ühe mägiküla pillimehed mängivad kolm päeva ja ööd järjest oma kodukülas maagilist sufimuusikat ja ajaarvamine käib vaid päikseringi järgi. Eestis on ees väga tihe ja ahvatlusterohke festivalisuvi, millest püüan võtta maksimumi.