Esitajad vajavad võõrandamatut õigust hüvitisele

Mida tähendab võõrandamatu õigus hüvitisele?

Vastavalt direktiivi 2019/790 (DSM-direktiiv) artiklile 18 peaks liikmesriigid tagama, et autoritel ja esitajatel on õigus saada “õiglast ja proportsionaalset tasu”, kui nad on üle andnud oma loomingu kasutamise ainuõiguse.

Võõrandamatu õigus hüvitisele tähendaks, kui vastav õigus autoriõiguse seadusesse lisada, et muusikutel ja teistel esitajatel on õigus saada hüvitist proportsionaalselt nende loomingu esitamisega muusikateenustes, näiteks Spotify ja Apple Music. Esitaja, kelle loomingut on voogedastuse kaudu kasutatud (kuulatud) miljon korda, on õigustatud saama 10x kõrgemat hüvitist kui esitaja, kelle loomingut on kasutatud 100.000 korda. Sarnane lahendus on Hispaanias juba edukalt kasutusel ja on tegelikult ainus alternatiiv tänasele aegunud korrale, kus muusikud ja artistid ei saa oma õigusi teostada.

Riigikogu on menetlemas autoriõiguse direktiivide ülevõtmise eelnõud ja vastavad muudatused peaks eelnõu kohaselt jõustuma 07.06.2021. Seega on Riigikogu otsustada, milline saab olema tuleviku regulatsioon ja milliseid muudatusi toob see kaasa esitajate, nii näitlejate kui ka muusikute, jaoks.

Viltused kompensatsioonimehhanismid

Usume, et praeguste vildakate kompensatsiooni mehhanismidega toime tulemiseks on aeg kehtestada esitajatele võõrandamatu õiguse hüvitisele. Suurem osa muusikutest ei saa tänapäeval muusika voogesitusteenuste kasutamise eest mingit tasu või on neile makstav tasu väga väike. Kui üha suurem osa muusika tarbimisest on liikunud lihtsalt voogedastus platvormidele, tähendab see muusikute jaoks ka üha piiratumaid võimalusi teostada oma õigusi teistes kasutusvaldkondades, kus muusika tarbimine on langenud. Olukord on esitajate jaoks juba täna murettekitav ja võib ilma mõistliku õigusliku lahenduseta veelgi halveneda.

Uued ärimudelid halvendavad esitajate olukorda

Olukord on halvenenud seoses uute tehnoloogiate ja ärimudelite kasutuselevõtuga, mis seab muusikud ebasoodsasse olukorda, ilma et neil oleks võimalik sellele vastu olla. Võim on globaalsete voogedastus platvormide käes ja mängureegleid dikteerivad suured fonogrammitootjad – sellises olukorras ei ole esitajal mingit võimalust läbirääkimistel oma tingimustega osaleda, kogu süteem on suurte tegijate poole kaldu. Üksiktegijal on sellises olukorras praktiliselt võimatu oma huvide eest seista.

Võõrandamatu õigus hüvitisele kehtestamine tähendaks, et muusikaga tegelevad inimesed saaksid teatava osa oma sissetuleku platvormidel toimuvast kasutamisest ja see looks neile veidi paremad võimalused muusikaga tegelemiseks. Kui platvormi kasutajate poolt makstavad tasud jaotuvad peamiselt fonogrammitootjatele ja voogedastusteenustele, on ka kultuurielu viletsam. Seega on võõrandamatu õigus hüvitisele ka kultuurielu jaoks samuti oluline.

EEL soovib:

  • Sõltumata sellest, kas ja mis tingimustel esitajale salvestuse eest tasu maksti, on tal võõrandamatu õigus täiendavale tasule, kui tema loomingut kasutatakse platvormidel;
  • Vastava õiguse teostamine peab toimuma läbi kollektiivse esindamise organisatsiooni;
  • Tasu peab maksma isik, kes teeb loomingu üldsusele kättesaadavaks (platvorm).

EEL ja meie partnerorganisatsioonid teistes ELi riikides usuvad, et DSM direktiivi artiklit 18 on kõige mõistlikum rakendada viisil, mis tagab võõrandamatu hüvitise saamise õiguse esitajatele, kelle esitus tehakse kättesaadavaks Internetis tellitavate teenuste kaudu. Seda õigust kohaldatakse olenemata sellest, kas algselt esitaja varalised õigused fonogrammitootjale üle andnud ühekordse hüvitise või litsentsitasu eest.

Võõrandamatu õigus hüvitisele peab seega tagama esitajale sissetuleku, mille üle ei saa fonogrammitootja läbi rääkida, ega endale jätta. Seda kogutakse platvormidelt ja makstakse läbi kollektiivse esindamise organisatsiooni otse esitajatele.

Kas soovite rohkem teada saada? Järgmised lehed sisaldavad põhjalikku materjali:

Tulemused uuringust, mida esitajad arvavad oma võimalustest hüvitist saada

Faktid võõrandamatu õiguse kohta Hispaanias

Uurimus võõrandamatu õiguse kohta Hispaanias