26.02.2014 võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/26/EL, millega esmajoones korrastatakse ja ühtlustatakse Euroopa Liidu tasandil kollektiivse esindamise organisatsioonide (KEO) tegevuse aluspõhimõtteid ning kehtestatakse KEO-de tegevuse üle järelevalve teostamise kohustus.
Eesti kontekstis nõudis direktiivi ülevõtmine olulisi muudatusi kehtivasse korda, kuna autoriõiguse seadus ei sisalda KEO-de tegevuse regulatsiooni direktiivi nõuetele vastavas detailsuses. Uudne on ka multiterritoriaalsete litsentside andmisega seonduv raamistik. Direktiiv oli äärmiselt detailne erinevate standardite kehtestamisel, samuti on tegemist peamiselt kohustuslike sätetega.
Direktiivi kohaselt oli õigusakti väljatöötamise olulisemaks põhjuseks asjaolu, et riiklike eeskirjade vahel valitsesid märkimisväärsed erinevused. Seda eelkõige seoses organisatsioonide läbipaistvusega ning aruandlus-kohustusega oma liikmete ja õiguste omajate ees. See on eelkõige välismaiste õiguste omajatele põhjustanud raskusi oma õiguste teostamisel.
Urmas Reinsalu: oluline on näidata üles head tahet liikmetega suhtlemisel
Direktiivi ülevõtmiseks koostatud eelnõu sisaldab vajalikke täiendusi, mis panevad palju selgemini paika autorite ja autoriõigustega kaasnevate õiguste omajate ning neid esindavate kollektiivsete organisatsioonide vahelised suhted. Näiteks pannakse varasemast selgemalt seaduse tasandil paika teabe saamise ja andmise kohustus kollektiivselt organisatsioonilt. Kõik, mis puudutab autoritele raha väljamaksmist, autoritasudest saadud rahade kasutamist ja muud sellist, saab varasemast palju põhjalikuma õigusliku aluse. Seetõttu tagab see eelnõu kollektiivse esindamise organisatsioonide suurema läbipaistvuse.
Võimalus digitaalselt üldkoosolekul kohal olla ja hääletada on nõue, mis tuleneb otse direktiivist. Oleme teadlikud, et Eesti kollektiivse esindamise organisatsioonidele on sellise keskkonna loomine keeruline, kuid eelnõust ära jätta seda ei saa ning rakendamise tähtaega ei saa me ka pikendada, sest direktiiv seda ei võimalda. Kuna sellest direktiivist tulenevate nõuete rakendamise üle teostab Eestis järelevalvet justiitsministeerium, siis oleme ise võtnud endale sihiks, et pärast seaduse jõustumist me esmalt jälgime kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevust ühinguga digitaalse suhtlemise võimaldamiseks. Kuid anname endale ka selgelt aru, et nii suurte muudatuste tegemine nõuab ühingult aega ja palju tööd. Kindlasti on tähtis, et kollektiivse esindamise organisatsioonid näitaks selles osas üles head tahet oma liikmetega suhtlemisel, isegi kui nad koheselt ei suuda pakkuda võimalust näiteks üldkoosolekust elektrooniliselt osa võtta ja hääletada. Kindlasti ei tähenda lisanduv nõue üksnes seda, et kollektiivse esindamise organisatsioonid peaksid asuma arendama mingit erilist digitaalse suhtlemise elektroonilist keskkonda. Nad võiksid võimalikult suures ulatuses kasutada olemasolevaid tehnilisi vahendid ja võimalusi, näiteks ID-kaardi rakendamine, mida tänu e-residentsuse projektile saavad taotleda ka välismaalased.
Samas on Euroopa Komisjon öelnud, et nende jaoks on see kindlasti tähtis teema ja nad jälgivad, kuidas liikmesriigid neid direktiivist tulevaid norme üle võtavad ja rakendavad. Seega peame arvestama Euroopa Komisjoni poolse huviga.
Urmas Ambur: Eesti näitas üles liigset agarust
Vabariigi Valitsus andis 2016. aasta alguses Riigikogule üle autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärgiks oli võtta üle direktiivi 2014/26/EL sätted hiljemalt 10. aprilliks 2016. aastal. Juba eelnevalt oli toimunud kooskõlastusring, mille käigus EEL esitas eelnõule üle viiekümne parandusettepaneku ja millest arvestati üle 80%. Seega sai eelnõu lõplik versioon meie ettepanekutest olulist täiendust.
Kokku oli eelnõus 35 paragrahvi, 108 lõiget ja 67 punkti. Multiterritoriaalsete litsentside teema oli keeruline ka Riigikogu liikmete jaoks ja nii tehti kogu eelnõusse ainult üks muudatus – asendati eelnõus läbivalt sõna „multiterritoriaalne litsentsileping“ sõnadega „Euroopa riigiülene litsentsileping“.
Hämmastav on seejuures kiirus, millega Riigikogu antud eelnõu menetles – kokku kulus ministri ja ettekandja sõnavõtule, küsimustele ja vastustele kolme lugemise jooksul ainult 26 minutit, sealhulgas eelnõu vastuvõtmisele ainult 1 minut. Sisuliselt läks rohkem kui viiendik autoriõiguse seaduse paragrahvidest muutmisele ja sellise mahu juures tehti üks muudatus! Siiski oli küsimusi, mille üle arutleda oleks saanud ja pidanud, palju. Näiteks kasvõi digitaalse hääletussüsteemi loomine, mida teistelt Eestis tegutsevatelt äriühingutelt või rohkem kui 11000 mittetulundusühingult ei nõuta, aga neljalt mittetulundusühingult nüüd nõutakse. Sest direktiiv käsib.
Nüüd, mil direktiivi ülevõtmise tähtajast on natukene aega mööda läinud, oleme hakanud saama ka infot, kuidas teised riigid täpselt sama direktiivi sätted üle võtsid. Ja paraku tuleb tõdeda, et Eesti jaoks kohustuslik digitaalse hääletamise võimaluse tagamine üldkoosolekul ei tundunud vist osade riikide parlamentidele mõistlikuna ja vastupidiselt Euroopa Komisjoni soovidele on vastav kohustus kehtestatud võimalusena. See panebki mõtlema, kas Eesti pole liialt agar ja peensusteni täpne igasuguste erinevate kohustuste kehtestamisel, samal ajal kui osad Euroopa riigid liiguvad edasi hoopis enda valitud rada mööda.